1769. aastal leiab Carl von Linné õpilane Daniel Solander Uus-Meremaalt midagi eriskummalist – niivõrd iseäralike omadustega kivi, et seda tuleb peidus hoida.

Enam kui kakssada aastat pärast Solanderi surma helistab üliõpilasele Ida Nordlundile Nobeli auhinnatseremoonia päeval imelikes asjus tema vanaema Alma. Too palub Idal ühendust võtta Nobeli preemia laureaadi Anatoli Loboviga, et hoolitseda ühe salapärase sisuga laeka eest. Aga toimub midagi jubedat. Peagi mõistab Ida, et laegas on paljude sihtmärk. Ta peab Stockholmist põgenema.

„Neitsikivi“ on kaasakiskuv mänguline põnevik salapärastest keemilistest elementidest, edevatest filmitähtedest, kadunud emast ja lähenevast ökokatastroofist. Raamat on kuueköitelise järjeromaani esimene osa ja räägib kolme põlvkonna naistest – Idast, ema Evast ja vanaema Almast. Neid kõiki ühendab hirmuäratav loodusteaduslik saladus, mille ilmsiks tulek ohustab kogu inimkonda. Selle peadpööritava müsteeriumi suudavad nad lahendada vaid siis, kui üksteist ajas leiavad.

Järgmine osa sarjas ilmub oktoobris 2014!

Lae alla näidispeatükk

"Neitsikivi" on müügil parimates raamatukauplustes üle Eesti või tellides veebist, saad valida kolme alloleva võimaluse vahel:

Vaata, mida arvavad esimesed lugejad:

Tiina Vihmar

„Neitsikivi“ toimetaja

Ma ei ole kunagi varem lugenud raamatut, mis seletaks teadusajalugu ja loodusteadust nii põnevas vormis, samal ajal sellega lausa mänglevalt ümber käies.

„Neitsikivi“ juures on minu meelest kõige mõnusam see, et seda ei anna mitte millegagi võrrelda. Kõige rohkem meenutab see mulle ehk moodsat lähenemist "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarjale. See on ühel ajal nii põnevik, mida on raamatupoed täis, kui ka seiklusjutt, mis on praktiliselt hääbunud.

"Neitsikivi" on omas žanris kindlasti päris esimene – sellist teist poeriiulitel polegi – täpne žanrimääratlus on ilmselt isegi kirjandusteadlasele parajaks pähkliks, kuid ise nimetaksin seda ehk alternatiivajalooliseks põnevikuks.

Herdis Fridolin

Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna peaspetsialist

Raamat algab väga rootsipäraselt - Nobeli auhinnapeol toimuva kummalise mõrvaga. Samas ei ole tegu klassikalises mõistes krimkaga vaid pigem põnevikuga.

Saladusi on siin raamatus tunduvalt rohkem kui see salapärane surm: lisaks müstilisele Uus-Meremaa kivile (õigupoolest on kive lausa 4), veel viited nanotehnoloogiale, peategelase aastaid tagasi salapäraselt kaduma läinud ema, sama salapäraselt Venemaal tegutsev vanaema, veidralt käituvad hundid ja muteerunud kajakad, siia juurde veel lood mitmetest reaalselt elanud kuulsustest nagu Frank Sinatra, Greta Garbo või keskse kujuna Carl Linne õpilane Solander.

Omad saladused on isegi kõigil kõrvaltegelastel - miks on Paulile tema iPadi tagasisaamine nii oluline, millesse suri Mikaeli väike tütar, miks oli 200 aastat tagasi vaja peita kuldehted just ebapärlikarpidesse? Ja see kõik tundub olevat alles algus.

Bioloogi ja looduskaitsjana võiksin öelda, et minu teada hundid nii ei käitu ja väljasuremisohus ebapärlikarpide kohtlemine on loodusesõbra jaoks ikka üsna jube. Samas ilukirjandusliku loona on raamat liigagi põnev. Ja kuna esimene osa ei jõua eriti kaugemale tegelaste ja saladuste tutvustusest, siis kruvitakse lugeja ootused raamatu järje osas väga kõrgele.

Jaan Martinson

Postimehe raamatublogi

Eks «Neitsikivi» ole üks korralik action-muinasjutt salapärast ja maailma päästmisest, mis kirjutatud mõnuga. Võib vaid ette kujutada, kuidas rootslased Daniel Sjölin ja Jerker Virdborg, kes peituvad Michael Mortimeri nime taga, lugu kokku ladudes tööd nautisid ja lustisid. Fantaasia puudumises neid kindlasti süüdistada ei saa. Ka kehvas sõnaseadmises samuti mitte. Mehed tunnevad asja. Raamatus antakse tuld täie tempoga ehk siis neil, kes austavad Eesti aeglast filmi, kus pajupuu või Arno silmad võivad minuteid kaadris püsida, võtab selle raamatu lugemine pea ringi käima.

“Neitsikivi” täispikka arvustust Jaan Martinsonilt loe tema raamatublogist siit: http://arvamus.postimees.ee/2804918/uleilmne-thriller-maailma-paastmise-nimel